Otsus

Mis siis, kui teistmoodi ikkagi saab? Aga kui tegelikult ka on võimalik muuta kohe nüüd ja praegu oma maailma? Otsustades? Mis siis, kui ma täna hommikul siin ja praegu otsustan, et otsustan vaid armastuse kasuks? Otsustan elada siin ja praegu oma unistuste elu?
Valin usaldada? USK
Valin armastada? ARMASTUS
Valin jagada? RÕÕM
Valin olla armastus?
Valin juhtida ise oma elu, mitte lasta oma mineviku mustritel ja arusaamadel juhtida mind? Mis siis, kui see ongi pelgalt vaid siin ja praegu otsustamise küsimus?
Otsustan olla õnnelik, SIIN ja PRAEGU kõige sellega kes ja mis ma olen. PÄRISELT!!! Valguse ja varjudega, rumaluse ja tarkusega-kõige oma ebatäiusliku täiuslikkusega.
Otsustan luua maalima just sellisena millisena mina seda näen, oma unistustega.
Soovin muuta maailma ilusamaks ja helgemaks paigaks, mõistvamakas, armastavamaks. Vabamaks hirmudest. Ma tahan nähe inimesi enese ümber tervete ja õnnelikena thes seda mida nad armastavad. Kuid kuidas ma saan, kui siiani ei ole ma ise olnud eeskujuks, et see on päriselt ka võimalik?!
Ma nägin täna unenägu, kus üks minu kunagine väga lähedane sõber ütles mulle minu ümbert kinni hoides: "Ma soovin, et see oleks unenägu, siis ei oleks nii valus lasta sel lõppeda!"
Tead, mis? See oligi unenägu ja nii ilus oli lasta sel lõppeda. Tunne, millega ärkasin, oli kirjeldamatu õnn ja rahu minu sees. Olin õnnelik.
Kuid, eile ütles minu kallis, praegu Inglismaal elav õde, kui ütlesin, et ei julge astuda üht sammu, sest kardan, et saan haiget, kui seda teen: "Peadki saama!!!"
Mõistsin, et peangi! Vahel peab, et mõista tingimusteta armastuse tegelikku väärtust ja õpetust. Kui seda mõista, siis ei ole valu enam maailmas olemas. On vaid armastus, teadlikkus, et valu on meie õpetus.
Tahan elada elu, kus hirmud on minu parimad sõbrad ja kaaslased. Elu kus usk on valguskiir minu teel, elu, kus armastus olengi mina ise.
Soovin elada elu, kus "valu" on parim, mis minuga juhtuda saab, sest ta annab mulle võimaluse lüüa egole jalaga perse! Kasvada läbi selle ja näha maailma läbi armastuse allika.



Jagan siinkohal üht mõttemõlgutust, mis jõudis minuni ühel erilisel tervendaval rännakul:

 

Mis siis, et ma ei ole sündinud kuldlusikas suus.

Ma võtan vastu oma teravad kogemused ja loon enese muinasloo.

Mul ei ole vajadust põgeneda illusioonidesse, et õnnelikud on vaid inimesed,

kes on sündinud kuldlusikas suus. Ma võin olla õnnelik ka siis, kui ma olen

oma tervendanud oma teravad kogemused armastuseks enese ja teiste vastu!

 

<3



Südamepuiste

Avan enese Sulle ja usaldan end Universumi kätesse,taotlusega olla mõistetud, toetatud ja terve kõigi oma (kes teab kui mitme miljoni või miljardi) ihu rakuga.

Oli kevad 2014, imeilus. Linnud lõõritasid kevadviise taeva all, aprillikuu nägi kevadpäikeses lõpupäevi ja mina teadmata teadsin,et suuremad muutused on tulemas.
Mai alguses käisin naistearstil (ehk mõnes järgnevas postituses peatun lähemalt miks) mitte tavapärases kontrollis ja mitte planeeritud kontrollis ja mitte järgnevate tulemustega seotud põhjustel. Igaljuhul, muuhulgas (avastati) ja küsiti kas ma tean, et mul on müoomid emakas? KAS ma teadsin? EI! Ei teadnd! Sel hetkel,peale küsimust, tundsin kuidas eemaldun oma füüsisest ja kogu ruum mu ümber muutus heledaks uduseks paigaks, kus helid ja hääled sumbusid taamale...kuulsin vaid järgnevat (seda ei küsinud keegi inimene mu kõrval, vaid keski mu sees): "Vaata naine mida Sa endaga teinud oled?" Tundsin sügavat tänutunnet enesest esilekerkivat. Veendusin taaskord-kõik on alati millekski hea! Alati! Ükskõik kui õudne see hetkel ei tundu. Siinkohal pean ma silmas seda, miks ma arsti juurde üldse läksin. See avas mulle uue suuna elus.
Sellest päevast on tänaseks möödas pea kaks aastat. Wau! Juba!? Küsid kas ma olen tervenenud? Ei,mitte täielikult. Olen teel...
Vahele põikena lisan,et aasta tagasi kirjutasin ühest võimalikust tervenemise viisist Siin.
Ja pean tõdema, et sel moel tõepoolest müoomid minu naiselikkuse keskuses, emaks, vähenesid 1 cm võrra...kuid minus ei olnud piisavalt enesedistsipliini ega toetust, et seda ravi jätkata ja lõpetda nii, nagu ravikuur ette nägi. Ja tänaseks ma ei teagi kuidas täpne seis on. Oktoobri kuus tehtud mõõtmised näitasid suurenemist. (mida ise seostan vale toitumisega).

Tõuke oma tervenemise teed jagada sain sellest, et ehk oled Sina samuti üks selliseid naisi (või mehi), kes kogeb oma teel sarnaseid muutusi, või oled jõudnud punkti, kus tunned, et vajad tuge ja usku, kus keegi Sinu kõrval ei oska olla Sulle selliseks toeks nagu Sina seda vajad.Olla inspiratsiooniks, et võitlemata tegelikult saab ju ka! Päriselt armastades!

Valisin sel moel siin, olla ka ise enesele toeks ja inspiratsiooniks! Et leida eneses ikka ja jälle usku, et see kõik on võimalik. Olen teel! Selleks, et olla! Tervena! Just nagu Sinagi!
Me oleme väärt tasakaalus tervist ja nauditavat elu.
Mõista "Miks? ja leida võimalus "Kuidas?".
Omalt poolt ootan ka sind jagama kogemusi ja teadmisi mis võib aidata nii mind kui teisi.

Oleme teineteisele toeks ja inspiratsiooniks, sest koos on kergem.

Võitlus

...kas alati peab? Küsin Sinult ja endalt!

Kas mitte liialt ei võidelda millegi või kellegi vastu?
...või poolt?
...aga võideldakse.Vähemalt kasutatakse avalikus kõnekeeles (igas valikuvariandis meedias) või omavahelises kõnes: "Võitleme, pagulasmasside vastu!"; "Võitleme vähi vastu!"; "Võitleme haiguste vastu!"; "Võitleme sõdade vastu!"; "Ma võitlesin, selle või teise haigusega!" ; "Ma võitlsin elu eest!" ; "Ma võitlen oma suhte püsimajäämise eest!" , see jada võiks jätkuda lõputult, kas pole!?
 Kuna minu teadmised poliitmastikul ja kohtusüsteemis (ja veel paljudes teistes valdkondades) on piiratud ulatusega. siis sellekohaseid näiteid ma jada jäku ei lisanud. Põhimõte, usun,on üheselt mõistetav!
Igaljuhul "Võitleme..." Miks?

Mõni aeg tagasi vestlesin hea sõbrannaga,kellega meil jutt alati voolab, justkui lumesula vesi mägijões,mis on alati värskendavalt karastav ja uus. Nii meie vestlusedki. Alati avardavad ja annab suuna uuteks vaatenurkadeks elus, kui eneses. Niisiis, ta paiskas ses vestluses välja küsimuse. "Miks  tihti võideldakse millegi vastu?", kui vestlesime tervise ja tervenemise teemal. Tõepoolest, MIKS? Ta jätkas: "Kas me ei võiks olla armastuse poolt?"
Loomulikult võime, usun ma!
Tegelikult võimegi ju olla tervenemise poolt!? Ellu jäämise poolt!?Elu elamise poolt!? Suhte korrastamise poolt!? Valida olla terve!? Valida olla rahu poolt!?Valida olla mõistev!? See on minu ja Sinu enese valik.....

Liiga lihtne ja ilus?Utoopiline? Sõnadeks hea küll? Hea unistus? Elu ei ole selline, tule mõistusele! -ehk mõtled, kui loed?

Usun siiralt, et ei ole see nii ulme midagi, kui meie "piiratud" inimmõistus seda ette kujutab. Me lihtsalt ei suuda ettekujutada, mis kõik võimalik on, eksole. Ka need pisikesed, ülalmainitud mõtted.

Ehk siis, otsustasin enesel proovida seda tibatillukest muutust(mis ei pruugi üldse olla nõnda tilluke), valin armastuse ja tervise ühes tervenemisega.
Siin küberpesa ämblikuvõrgu maastikul,oma nurgakeses. Jagan oma mõtteid, tundmusi, vaateid ja arvamusi-ühesõnaga kõike, mis inimeseks olemise tervenemise juurde kuuluvaks pean.

Tunnen südamest rõõmu, kui Sullegi need teemad huvi pakuvad ja minu vaimu ja füüsilise tervenemise teel, läbi hinge iidse gtarkuse, vargsi (või veidi valjemini) mu kõrval sammud, toetust jagad ja mõistmist. Aitäh!

Mulle tundub, et võitlemine ise on negatiivse egergia võnkesagedusel ja seeläbi ei toimugi tihti muutust positiivse tulemuse suunas. Sest lahinguväljal käib tihe võitlus ja võitlus, tundub, väljendab viha.
Kuid päris armastus ei võitle! Olen tavaline inimene, nagu Sina või keegi, keda tänaval, kohvikus või metsarajal kohata võib.

Järgnevas postituses puistan südant ja räägin hingelt ära kõik, mis minus hetkel tervendamist vajab.


Järgmise korrani armas!
Aidaaa



                                                                       Armastusega alati